Paljude
inimeste jaoks on vereanalüüsideks vere andmine väga stressi tekitav.
Kardetakse nõelu, verd ja protseduur ise on ebamugav. Paljudel vanematel inimestel
on traumeerivad kogemused Nõukogude ajast, kus verd võeti suurte süstaldega või
lihtsalt varasem halb kogemus, kus verd ei ole saadud kätte.
Sellises
olukorras ma kindlasti küsiksin, kas patsient soovib pikali verd anda või ta
tahab istuda. Soovitaksin patsiendil mitte vaadata kui ma verd võtan ja
kindlasti selgitaks talle mida ma teen. Verevõtmise ajal ma räägiksin
patsiendiga juttu, näiteks mis ilm väljas on, arutaks uudiseid või küsiksin, kui
tal on lapsed, mida nemad teevad.
Ärevad
patsiendid on pingul ja piisava koguse vere saamine võtab aega või ei tule seda
üldse katsutisse.
Lihtne, konkreetne ning arusaadav. Õendustegevused on antud situatsioonis asjakohased ning ka situatsioon ise on reaalne. Tean enda kogemustest, et eelnevad kogemused mõjutavad üsna palju patsienti. Minul endal tekib suur ärevus tavaliselt pereõe juures, kui minult vereanalüüsi võetakse. Kuna viimastel kordadel ei õnnestunud pereõel minult verd esimese torkega kätte saada ning peale kolmandat torget hakkas mul juba halb, siis selline kogemus ei unune nii kiirelt ning alati kui ma pean verd andma perearsti juures, siis püüan ma ennetada sellist olukorda ning küsin juba ise, kas ma võin pikali olla vere võtmise ajal.
VastaKustutaNagu ütlesin, igati asjalik situatsioon.
Nõus, asjalik arutelu ja tegevused. Ilmselt sellist olukorda tuleb ette kõikidel õppivatel ja töötavatel õdedel.
VastaKustuta